Juba 25. septembril külastab Eestit paavst Franciscus ning selle puhul avati 3. septembril Tallinna Ülikoolis rändnäitus „Püha Isa paavst Franciscus”. Kirjastus Galluse ning rändnäituse korraldajate eestvedamisel viidi avamise puhul läbi paarikümne minutiline välkfoorum teemal „Kuidas paavst Franciscus mõjutab maailma?”, kuhu olid palutud sõna võtma skeptiline professor Daniele Monticelli ning Rooma-Katoliku piiskop Philippe Jourdan. Nende arutelu paavsti rolli ja tähtsuse üle maailmas ning sealhulgas ka Eestis oli kuulama tulnud ca 30 huvilist, kelle seas oli nii tudengeid, õppejõude kui ka muid huvilisi väljastpoolt ülikooli. Välkfoorumist tehti samuti video, mis on leitav käesoleva postituse lõpust. Järgnevalt oleme välja toonud lühidalt ka mõlema esineja olulisemad mõtted.
Esmalt võttis sõna professor Daniele Monticelli, kelle sõnul on ajalooliselt katoliiklike maade puhul paavst küll endiselt oluliseks moraalseks verstapostiks, kuid poliitiline ja avalik võim on tänapäeval ilmalike valitsuste käes. Kuna praegune paavst osutab põhjendatud tähelepanu oma külastavate maade põhilistele probleemidele, olenemata sellest, kas tegu on katoliiklike maadega või mitte, on ta mõneti ebamugavaks külaliseks kõigile valitsustele. Näiteks on ta kritiseerinud USA president Trump'i immigratsioonipoliitikat.
Mis aga eristab katoliku kiriku kui institutsiooni ühiskondlikul tasandil, ongi selle valmidus läheneda inimeste valule kompleksselt, arvestades sealjuures nii füüsilist, psühholoogilist, vaimset kui ka moraalset valu. Ehk seetõttu ongi kiriku mõjuvõim nõnda suur, kuna lisaks eelpool mainitule, on ka otsene hoolekanne nõrgemate, vaesemate ja marginaalsemate ühiskonnagruppidele eest olnud sajandeid eelkõige kiriku kanda. Katoliku kirikut eristab professori sõnul teistest kirikutest samuti oskus sulanduda erinevatesse kultuuridesse ning ühiskondadesse ehk selle universaalsus. Kõige eelpool mainitu tõttu on ka paavsti mõjuvõim palju kapillaarsem ning läheb rohujuure tasandini välja. Lõpetuseks tõi professor üles küsimuse, kas kirik oleks tänapäeval valmis muutma oma dogmasid, mis puudutavad näiteks vaimulike õigust abielluda, naiste õigust saada pühitsetud preestriks jne.
Järgmisena sõna võtnud piiskop Philippe Jourdan nõustus Monticelliga katoliikluse universaalsuse osas, rõhutades, et katoliku kirik õpetab ühte ja seda sama igal pool. Teisalt on universaalsusele aina enam kaasa aidanud ka globaliseeruv maailm, mis on muutnud paavsti figuuri ja katoliku kiriku märksa globaalsemaks ning selle spirituaalse ja mentaalse mõjuvõimu suuremaks kui see oli näiteks 100 aastat tagasi, mil poleks ehk olnud mõeldav, et Eestit külastaks paavst. Küll ei pruugi paavst olla otseselt kõikide kristlaste ihu ja pea, kuid ei saa eitada, et paavsti näol on kristlaste jaoks tegemist siiski olulise autoriteediga.
Paavst ei ole käinud veel Prantsusmaal, Hispaanias ega ka oma sünnimaal Argentiinas, kuid ometi tuleb ta Eestisse. Kindlat vastust sellele, miks ta just siia tuleb, ei osanud piiskop öelda, kuid leidis, et ilmselt on see seotud tema kutsumusega koputada inimeste südametunnistusele. Seetõttu on ka paavsti vastuvõtjad Eestis võtnud oma motoks „Mu süda, ärka üles!” ning ilmselt on visiidi üks eesmärke julgustada eestlasi mitte jääma ükskkõikseks näiteks maailmas toimuva immigratsioonipoliitika osas. Lõpetuseks meenutas piiskop, et nii nagu seda tegi omal ajal ka paavst Johannes Paulus II, kes palus andeks sajandite eest toime pandud nii-öelda „tule ja mõõgaga” sooritatud tegude pärast, palus ka hiljutisel visiidil Iirimaale paavst Francsicus vabandust amoraalsete tegude eest, mis on sooritatud kristluse nimel. Nii rõhus paavst Franciscus taaskord kõigi südametunnistusele.
Videot vestlusest on võimalik vaadata siit: https://www.facebook.com/kirjastusgallus/videos/337579883452395/
