kolmapäev, 19. detsember 2018

"Aeg Jumalale"

Rooma-Katoliku Eesti Apostelliku Administratuuri veebis kirjutati Prantsuse teoloogi Jacques Philippe'i teosest "Aeg Jumalale":
"Üks aluspõhimõte, mis hoiab ülal kristlase kaemuselu, on kohtumine Jumalaga Jeesuse Kristuse inimiseksolemises. Me palvetame, et astuda ühendusse Jumalaga, kuid Jumalat pole keegi kunagi näinud ega kohanud. Mis on siis see tee, see vahend, mis meile antakse Jumala leidmiseks? Ainus Vahendaja, Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene. Inimeseks saanud Jumal Poja Jeesuse inimeseksolemine on kindlaim ja kõige kergemini kättesaadav Jumalaga kohtumise koht. Nagu püha Paulus ütleb: “Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (Kl 2:9) Jeesuse inimeseksolemine on alussakrament, mille kaudu jumalus teeb ennast inimestele kättesaadavaks."
Jacques Philippe'i raamatuid on tõlgitud 24 keelde ning neid on müüdud üle miljoni eksemplari. Temast on saanud kristliku ja katoliikliku vaimsuse modernne klassik ning tema palveõpik “Aeg Jumalale” sobib suurepäraselt lugemiseks kõikide konfessioonide kristlastele.
Vaata raamatu kohta lähemalt: Aeg Jumalale

reede, 14. detsember 2018

"Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" Pereraadios

Pereraadio saates "Raamatutund" kõnelesid 14.detsembril Margit Prantsus ja Arne Hiob viimatimainitu koostatud Fanny de Siversi kogumikust "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I". Juttu tuleb nii sellest, kuidas oli taolist mahukat teost koostada kui ka sellest, kes oli üheks säravaimaks Eesti naismõtlejaks peetud Fanny de Sivers. Kogumik on esimene köide kolmeosalisena kavandatud Fanny de Siversi kogutud teostest ja see koondab kirjutisi sellistel teemadel nagu kristlik Euroopa, eesti vaimulaad, Maarja seotus kodumaa kui Maarjamaaga, Piibel, jumalaküsimus, jõulud ja palju muud! Lisaks artiklitele sisaldab kogteosumik Fanny de Siversiga tehtud intervjuusid, mis avavad tema põnevat isikut ja elukäiku, mis viis ta Teise Maailmasõja aegu Eestist kaugele.
Kuula ka: Pereraadio
Vaata raamatu kohta lähemalt: Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I

reede, 30. november 2018

Raamatuesitlus: Fanny de Siversi "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I"

30. novembril kell 19:00 esitleti Jaani kirikus Fanny de Siversi kogumikku "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" Fanny de Siversi erakordsest eluteest ning rikkalikust kirjatööst kõnelesid raamatu koostaja Arne Hiob, ajakirjanik ja poliitik Valve Raudnask, piiskop Philippe Jourdan, diplomaat ning kunstiajaloolane- ja kriitik Harry Liivrand. Muusikalist hingekosutust pakkusid Vox Clamantise lauljad.
"Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers (1920‒2011). Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof, esseist ja tantsija jõudis enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, ent abikaasa Hans Georg von Siversi päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides, kuid unistas hoopis elukutselise balleriini karjäärist. Kuigi ta sooritas ka Breslau balletikoolis riikliku eksami, oli ta terviseprobleemide tõttu siiski sunnitud sellest teest loobuma. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina hakkas ta taasiseseisvumise järel avaldama Eesti ajakirjanduses artikleid väga erinevatel teemadel. " Vaata ka: Fanny de Sivers
Rohkem pilte on võimalik leida siit: Fanny de Siversi "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" esitlus (Fotograaf: Indrek Petersoo)







pühapäev, 11. november 2018

"Kõik need kadunud tüdrukud" Naistejuttudes

"Naistejuttude" stuudios arutlesid Kristina Herodes ja Dagmar Lamp Domenico Starnone teosest "Seotud" ehk sellest, mida siiski tähendab lahkuminek, perekonna lagunemine ja kuidas need inimsuhted siiski toimivad ning mis on üldse armastus? "Seotud" räägib  lahkuminekust ja perekonna lagunemisest ning vähesed kirjanikud on suutnud seda valusat teemat edasi anda sellise psühholoogilise meisterlikkusega, juhtides lugeja läbi erinevate tunnete kadalipu.
Vaata raamatu kohta lähemalt: Seotud

pühapäev, 4. november 2018

Raamatuesitlus: "Naatan Haamer" Tartus

4. novembril toimus raamatu "Naatan Haamer" esitlus Tartu Jaani kirikus. "Naatan Haamer" on juba neljas raamat sarjas "Meie vaimulikud". Legendaarsest vaimulike suguvõsast pärit Naatan Haamer näitab oma lugu jutustades seda, kuidas jõuda tasakaaluni. Või kui see tasakaal ei saabugi siinses elus, siis pärast seda kindlasti.  Esitlusel võtsid sõna sarja toimetaja ja raamatu koostaja Margit Arndt-Kalju ning Naatan Haamer.
“Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäeva maailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.
Raamatuga on võimalik lähemalt tutvuda siin: Naatan Haamer
Rohkem pilte on võimalik näha siit: Raamatuesitlus: "Naatan Haamer" Tartus (Fotograaf: Liina Raudvassar, ajaleht Eesti Kirik)

neljapäev, 1. november 2018

Raamatuesitlus: "Naatan Haamer" Tallinnas

1. novembril toimus EELK Usuteaduse Instituudis raamatu "Naatan Haamer" esitlus, mis on juba neljas raamat sarjas "Meie vaimulikud". Sõna võtsid sarja toimetaja ja raamatu koostaja Margit Arndt-Kalju ning Naatan Haamer, lisaks varasemate raamatute kangelased Ove Sander ja Avo Üprus.
“Meie vaimulike“ sari püüab kummutada Eestis levinud stereotüüpi vaimulikust kui ääretult konservatiivsest, jäigast, kuivast ja maailmakaugest tüübist ning tõestada, et Eesti vaimulikkond on vägagi tegus, mõtlev ja inimlikult huvitav. Nii mõnelegi usukaugele inimesele võib lugedes ja sellesse maailma süvenedes üllatuslikult avaneda, et kirikuõpetajatel tõepoolest ongi midagi ka tänapäeva maailmale anda ja kirik ise on lõputu tarkuse kvintessents.
Raamatuga on võimalik lähemalt tutvuda siin: Naatan Haamer
Rohkem pilte on võimalik näha siit: Raamatuesitlus: "Naatan Haamer" Tallinnas (Fotograaf: Indrek Petersoo)




esmaspäev, 15. oktoober 2018

Selle maa rahvas. Kas ka meie võime olla paavsti rahvas?

15. oktoobril kogunesid Kirjastus Galluse ja Paavsti visiit Eestis korraldajate eestvedamisel Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis piiskop Philippe Jourdan, folklorist Marju Kõivupuu, teoloog Tauri Tölpt ja semiootik Daniele Monticelli selleks, et mõtiskleda pealkirjas mainitud teemal ning vestlusringi juhtis Joonas Hellerma. Kohale oli tulnud mitukümmend huvilist, kuid otseülekannet ümarlauast oli võimalik jälgida ka Tartu Ülikooli raamatukogust. Järgnevalt toome välja mõned olulisemad mõttekohad, mida tol õhtul jagati.
Piiskop Philippe Jourdan’ sõnul puudub küll katoliku kiriku traditsioonis ja ka näiteks itaalia keeles komme kasutada taolist sõnapaari nagu "paavsti rahvas", kuid Eestit külastades pöördus paavst Franciscus eelkõige otseselt just rahva - Eesti rahva - poole ning näitas sellega, et keegi pole ei oma usuelus, ega ka lihtsalt igapäevases elus üksi. Kristlik elu ning usuelu ei pea olema pelgalt puhtalt isiklik ega personaalne, kuna keegi meist ei ela ome elu ega usuelu üksi ning solidaarsus, mis on inimeste vahel ja väljendub selles, et me oleme rahvas, on märgiline.  Paavst Franciscusega kaasnev positiivsus tõepoolest haaras justkui kõiki eestlasi ning eufooria tabas ka inimesi, kes pole seotud kirikuga. Piiskopi arvates on Eesti rahvasse peidetud teatav religoossus, mis väljendub juhtudel, kui tekib südamlik kontakt. Kuna maailm on globaliseerumas, globaliseerub ka paavsti figuur ja tema sõnum on universaalsem. Tõenäoliselt oli seetõttu paavsti külaskäik ka tähendusrikkam, kui see võinuks olla esimese vabariigi ajal, Teisalt meenutas ta, et paavst rõhutas Roosiaias kõneldes kui avatud, viljakas ja mäluga maa on Eesti, ehk universaalsus ei välista seda, et meil puuduvad omad juured ning siin võiksid leida oma võrgustiku ka teised, kes selle võrgustiku baasilt võiksid luua oma juured.
Teoloog Tauri Tölp kõneles sellest, kuidas kristliku perspektiivi järgi on kogu maailma rahvas Jumala rahvas, kuna Jumala rahvas ongi see kõik, mis on Jumala poolt loodud ning sealjuures ei mängi rolli kellegi usuline taust. Paavst Franciscuse puhul paelus teda paavsti alandlikkus ning tema visiit jättis ka talle kui õigeusklikule helge tunde, hoolimata sellest, et õigeusu ja katoliku kiriku keerulise ajaloo tõttu võiks arvata vastupidist. Tölpt leidis, et eestlaste jaoks mõjub sõna religioon hirmutavalt ja piiravalt, kuid sõna usk ehk niivõrd mitte. Kuna Eesti ühiskonnas pole religioossus niivõrd levinud, peavad siinsed kristlased üles näitama suuremat eeskujulikkust oma usuelus kui ehk mujal maades.
Folklorist Marju Kõivupuu sõnul tulnuks ehk enne paavsti visiiti rääkida paavstist kui vaimsest liidrist ning tema rollist maailma mõtte-, religiooni- ja kultuuriloo kontekstis. Hoolimata meie suurest raamatulugemisest, peaks eestlasi siiski veel harima religiooniloo vallas selleks, et vältida meie ühiskonnas kinnitunud ja jätkuvalt levivaid stereotüüpseid arusaamasid. Kõivupuu järgi ongi kõige tugevamad juured kinni meie endi peas ehk me peame tundma, et oleme seotud mingi koha või paigaga. Eesti rahva puhul ei saa unustada, et meie religioossest arengut on viimase saja aasta jooksul mõjutanud mitmed drastilised sündmused ja olud ning meie religioosne areng pole võrreldav Lääne-Euroopaga. Eestlased justkui häbeneksid olla religoossed, kuna nii meedias kui ka omavahel korratakse pidevalt mantrat selle üle, kui vähe usklikud me oleme. Ometi on Eestit tihtipeale esindama pandud Seto ja Kihnu rahvakultuurides väga oluline roll mängida rahvapärasel kristlikul usul.
Professor Daniele Monticelli mõtiskles selle üle, kuidas tänapäevane humanitaarteadus läbi elanud pika arengu, mis algas eelmise sajandi algul, mil üksteise järel on lõhutud humanitaaria alustalasid, kuid see ei tähenda justkui seda, et kõik väärtused oleksid ümberlükatud või seda, et nende asemel ei võiks midagi uut tulla. Eesti rahva ja rahvuse puhul mängib kindlasti olulist rolli reformatsioon ning näiteks 19. sajandi Itaalias oli just kirik poliitiliselt iseseisva Itaalia vastu. Tänapäeval aga on katoliku kiriku eelis mõne teise usulise või ka ilmaliku institutsioonide ees just asjaolu, et katoliku kirik pöördub siiski esmalt inimeste poole ja tegutseb eelkõige inimkonna heaks ning selles väljendub ka kirikus juurdunud humanism. Meie maailm on küll justkui globaalne, kuid siiski ei suudeta vaadata üle meie aja ning tänapäeval on tõsine puudujääk inimeste vaimses maailmas. Meie elustiil ei jäta aega vaimseks maailmas, kuid teisalt on pakkumiste turg tohutu ja inimesed ometi otsivad väga palju, ka Eestis. Siirus on sealjuures väga oluline, kuid tekkinud on tõeline vaimsete pakkumiste turg ning kirikul pole vaimses maailmas enam monopoli.
Kirjastus Gallusel on ilmunud paavst Franciscuse elu ja töid käsitlevad teosed: Andrea Tornelli  "Franciscus, paavst uuest maailmast" (2018, ka e-raamatuna), paavst Franciscuse ja Andrea Tornelli  "Jumala nimi on halastus" (2016, ka e-raamatuna) ning paavst Franciscuse "Laudato si. Ole kiidetud".
Rohkem pilte on võimalik näha siit: Meiemaarahvas  (Fotograaf Olev Mihkelmaa)



esmaspäev, 3. september 2018

Skeptilise professori ja Rooma-Katoliku piiskopi vestlus paavsti rolli üle maailmas meelitas kohale arvukalt kuulajaid

Juba 25. septembril külastab Eestit paavst Franciscus ning selle puhul avati 3. septembril Tallinna Ülikoolis rändnäitus „Püha Isa paavst Franciscus”. Kirjastus Galluse ning rändnäituse korraldajate eestvedamisel viidi avamise puhul läbi paarikümne minutiline välkfoorum teemal „Kuidas paavst Franciscus mõjutab maailma?”, kuhu olid palutud sõna võtma skeptiline professor Daniele Monticelli ning Rooma-Katoliku piiskop Philippe Jourdan. Nende arutelu paavsti rolli ja tähtsuse üle maailmas ning sealhulgas ka Eestis oli kuulama tulnud ca 30 huvilist, kelle seas oli nii tudengeid, õppejõude kui ka muid huvilisi väljastpoolt ülikooli. Välkfoorumist tehti samuti video, mis on leitav käesoleva postituse lõpust. Järgnevalt oleme välja toonud lühidalt ka mõlema esineja olulisemad mõtted.
Esmalt võttis sõna professor Daniele Monticelli, kelle sõnul on ajalooliselt katoliiklike maade puhul paavst küll endiselt oluliseks moraalseks verstapostiks, kuid poliitiline ja avalik võim on tänapäeval ilmalike valitsuste käes. Kuna praegune paavst osutab põhjendatud tähelepanu oma külastavate maade põhilistele probleemidele, olenemata sellest, kas tegu on katoliiklike maadega või mitte, on ta mõneti ebamugavaks külaliseks kõigile valitsustele. Näiteks on ta kritiseerinud USA president Trump'i immigratsioonipoliitikat.
Mis aga eristab katoliku kiriku kui institutsiooni ühiskondlikul tasandil, ongi selle valmidus läheneda inimeste valule kompleksselt, arvestades sealjuures nii füüsilist, psühholoogilist, vaimset kui ka moraalset valu. Ehk seetõttu ongi kiriku mõjuvõim nõnda suur, kuna lisaks eelpool mainitule, on ka otsene hoolekanne nõrgemate, vaesemate ja marginaalsemate ühiskonnagruppidele eest olnud sajandeid eelkõige kiriku kanda. Katoliku kirikut eristab professori sõnul teistest kirikutest samuti oskus sulanduda erinevatesse kultuuridesse ning ühiskondadesse ehk selle universaalsus. Kõige eelpool mainitu tõttu on ka paavsti mõjuvõim palju kapillaarsem ning läheb rohujuure tasandini välja. Lõpetuseks tõi professor üles küsimuse, kas kirik oleks tänapäeval valmis muutma oma dogmasid, mis puudutavad näiteks vaimulike õigust abielluda, naiste õigust saada pühitsetud preestriks jne.
Järgmisena sõna võtnud piiskop Philippe Jourdan nõustus Monticelliga katoliikluse universaalsuse osas, rõhutades, et katoliku kirik õpetab ühte ja seda sama igal pool. Teisalt on universaalsusele aina enam kaasa aidanud ka globaliseeruv maailm, mis on muutnud paavsti figuuri ja katoliku kiriku märksa globaalsemaks ning selle spirituaalse ja mentaalse mõjuvõimu suuremaks kui see oli näiteks 100 aastat tagasi, mil poleks ehk olnud mõeldav, et Eestit külastaks paavst. Küll ei pruugi paavst olla otseselt kõikide kristlaste ihu ja pea, kuid ei saa eitada, et paavsti näol on kristlaste jaoks tegemist siiski olulise autoriteediga.
Paavst ei ole käinud veel Prantsusmaal, Hispaanias ega ka oma sünnimaal Argentiinas, kuid ometi tuleb ta Eestisse. Kindlat vastust sellele, miks ta just siia tuleb, ei osanud piiskop öelda, kuid leidis, et ilmselt on see seotud tema kutsumusega koputada inimeste südametunnistusele. Seetõttu on ka paavsti vastuvõtjad Eestis võtnud oma motoks „Mu süda, ärka üles!” ning ilmselt on visiidi üks eesmärke julgustada eestlasi mitte jääma ükskkõikseks näiteks maailmas toimuva immigratsioonipoliitika osas. Lõpetuseks meenutas piiskop, et nii nagu seda tegi omal ajal ka paavst Johannes Paulus II, kes palus andeks sajandite eest toime pandud nii-öelda „tule ja mõõgaga” sooritatud tegude pärast, palus ka hiljutisel visiidil Iirimaale paavst Francsicus vabandust amoraalsete tegude eest, mis on sooritatud kristluse nimel. Nii rõhus paavst Franciscus taaskord kõigi südametunnistusele.
Videot vestlusest on võimalik vaadata siit: https://www.facebook.com/kirjastusgallus/videos/337579883452395/