15. oktoobril kogunesid Kirjastus Galluse ja Paavsti visiit Eestis korraldajate eestvedamisel Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis piiskop Philippe Jourdan, folklorist Marju Kõivupuu, teoloog Tauri Tölpt ja semiootik Daniele Monticelli selleks, et mõtiskleda pealkirjas mainitud teemal ning vestlusringi juhtis Joonas Hellerma. Kohale oli tulnud mitukümmend huvilist, kuid otseülekannet ümarlauast oli võimalik jälgida ka Tartu Ülikooli raamatukogust. Järgnevalt toome välja mõned olulisemad mõttekohad, mida tol õhtul jagati.
Piiskop Philippe Jourdan’ sõnul puudub küll katoliku kiriku traditsioonis ja ka näiteks itaalia keeles komme kasutada taolist sõnapaari nagu "paavsti rahvas", kuid Eestit külastades pöördus paavst Franciscus eelkõige otseselt just rahva - Eesti rahva - poole ning näitas sellega, et keegi pole ei oma usuelus, ega ka lihtsalt igapäevases elus üksi. Kristlik elu ning usuelu ei pea olema pelgalt puhtalt isiklik ega personaalne, kuna keegi meist ei ela ome elu ega usuelu üksi ning solidaarsus, mis on inimeste vahel ja väljendub selles, et me oleme rahvas, on märgiline. Paavst Franciscusega kaasnev positiivsus tõepoolest haaras justkui kõiki eestlasi ning eufooria tabas ka inimesi, kes pole seotud kirikuga. Piiskopi arvates on Eesti rahvasse peidetud teatav religoossus, mis väljendub juhtudel, kui tekib südamlik kontakt. Kuna maailm on globaliseerumas, globaliseerub ka paavsti figuur ja tema sõnum on universaalsem. Tõenäoliselt oli seetõttu paavsti külaskäik ka tähendusrikkam, kui see võinuks olla esimese vabariigi ajal, Teisalt meenutas ta, et paavst rõhutas Roosiaias kõneldes kui avatud, viljakas ja mäluga maa on Eesti, ehk universaalsus ei välista seda, et meil puuduvad omad juured ning siin võiksid leida oma võrgustiku ka teised, kes selle võrgustiku baasilt võiksid luua oma juured.
Teoloog Tauri Tölp kõneles sellest, kuidas kristliku perspektiivi järgi on kogu maailma rahvas Jumala rahvas, kuna Jumala rahvas ongi see kõik, mis on Jumala poolt loodud ning sealjuures ei mängi rolli kellegi usuline taust. Paavst Franciscuse puhul paelus teda paavsti alandlikkus ning tema visiit jättis ka talle kui õigeusklikule helge tunde, hoolimata sellest, et õigeusu ja katoliku kiriku keerulise ajaloo tõttu võiks arvata vastupidist. Tölpt leidis, et eestlaste jaoks mõjub sõna religioon hirmutavalt ja piiravalt, kuid sõna usk ehk niivõrd mitte. Kuna Eesti ühiskonnas pole religioossus niivõrd levinud, peavad siinsed kristlased üles näitama suuremat eeskujulikkust oma usuelus kui ehk mujal maades.
Folklorist Marju Kõivupuu sõnul tulnuks ehk enne paavsti visiiti rääkida paavstist kui vaimsest liidrist ning tema rollist maailma mõtte-, religiooni- ja kultuuriloo kontekstis. Hoolimata meie suurest raamatulugemisest, peaks eestlasi siiski veel harima religiooniloo vallas selleks, et vältida meie ühiskonnas kinnitunud ja jätkuvalt levivaid stereotüüpseid arusaamasid. Kõivupuu järgi ongi kõige tugevamad juured kinni meie endi peas ehk me peame tundma, et oleme seotud mingi koha või paigaga. Eesti rahva puhul ei saa unustada, et meie religioossest arengut on viimase saja aasta jooksul mõjutanud mitmed drastilised sündmused ja olud ning meie religioosne areng pole võrreldav Lääne-Euroopaga. Eestlased justkui häbeneksid olla religoossed, kuna nii meedias kui ka omavahel korratakse pidevalt mantrat selle üle, kui vähe usklikud me oleme. Ometi on Eestit tihtipeale esindama pandud Seto ja Kihnu rahvakultuurides väga oluline roll mängida rahvapärasel kristlikul usul.
Professor Daniele Monticelli mõtiskles selle üle, kuidas tänapäevane humanitaarteadus läbi elanud pika arengu, mis algas eelmise sajandi algul, mil üksteise järel on lõhutud humanitaaria alustalasid, kuid see ei tähenda justkui seda, et kõik väärtused oleksid ümberlükatud või seda, et nende asemel ei võiks midagi uut tulla. Eesti rahva ja rahvuse puhul mängib kindlasti olulist rolli reformatsioon ning näiteks 19. sajandi Itaalias oli just kirik poliitiliselt iseseisva Itaalia vastu. Tänapäeval aga on katoliku kiriku eelis mõne teise usulise või ka ilmaliku institutsioonide ees just asjaolu, et katoliku kirik pöördub siiski esmalt inimeste poole ja tegutseb eelkõige inimkonna heaks ning selles väljendub ka kirikus juurdunud humanism. Meie maailm on küll justkui globaalne, kuid siiski ei suudeta vaadata üle meie aja ning tänapäeval on tõsine puudujääk inimeste vaimses maailmas. Meie elustiil ei jäta aega vaimseks maailmas, kuid teisalt on pakkumiste turg tohutu ja inimesed ometi otsivad väga palju, ka Eestis. Siirus on sealjuures väga oluline, kuid tekkinud on tõeline vaimsete pakkumiste turg ning kirikul pole vaimses maailmas enam monopoli.
Kirjastus Gallusel on ilmunud paavst Franciscuse elu ja töid käsitlevad teosed: Andrea Tornelli "Franciscus, paavst uuest maailmast" (2018, ka e-raamatuna), paavst Franciscuse ja Andrea Tornelli "Jumala nimi on halastus" (2016, ka e-raamatuna) ning paavst Franciscuse "Laudato si. Ole kiidetud".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar