esmaspäev, 20. aprill 2020

Gallusest - mõistlikkus ja mõõdukus

2020. aasta on Gallusele pisike juubeliaasta - viis aastat on möödas tegutsemise algusest. Ma ei julge loota, et Gallus tegutseks veel viiskümmend aastat - parem on üldse mitte nii kaugele mõelda ja võtta kirjastamiselu ühe raamatu kaupa. Eks siis hiljem paistab, kui kaugele jõudsime.
Kõik algas nii, nagu tavaliselt kipub olema: iga uus algus on täis lootust, ärvevust ja tuhinat proovida, kuidas läheb. Nii ka Galluse puhul. Gallus sündis puhtast rõõmust ja õhinast 2015. aasta 9. veebruaril, mis on juhuslikult valitud kuupäev ja mingit tähendust sel meie jaoks pole. Hiljem mõtlesin, et oleks võinud loomiskuupäeva valida mõne pühaku järgi. Idee tasandil oli kirjastus juba olemas aasta jagu varem. Kuupäevavalikut oleks jätkunud küll ja küll. Ilus päev oleks olnud näiteks 28. jaanuar - Aquino Thomase pühakupäev, kes on muuhulgas raamatumüüjate kaitsepühak. KaJohannes Paulus II pühakupäev 22. oktoobril oleks ilus olnud, sest see paavst on Eestis käinud ja on ise ka kirjanik. Valida oleks paljude seas, aga jäi 9. veebrauar - päev, mis pole ühegi enamtuntud pühaku päev.
Aga see kirjastamisõhin tuli suuresti ühest minu jaoks üsna ootamatust tunnetusest, et Jumal ikkagi on olemas. Pealegi on meil siin Eestis niisugune piiskop nagu ta täpselt just on: piiskop Philippe Jourdan, kel on anne rääkida rahulikult ja sunduseta katoliiklusest. Nii et kui inimesel mõnel eluperioodil on vähegi vastuvõtlikkust religiooni suhtes ja tahtmine usuasjadega tegeleda, siis tema lihtsad sõnad võivad palju aidata ja innustada. Sealjuures on alati mõõdukus, alati on vabadus. Vabadus valida kristlus või vabadus jätta kogu usuteema sinnapaika ning tegeleda millegi muuga, mis hetkel tundub olevat olulisem. Inimene võib küll palju tahta, paljust unistada (näiteks seda, et kõik maailma inimesed tuleksid usutundmisele), kuid kõik ei ole inimese määrata. Kõige muu hulgas ka see, kellest saab usklik ja kes jääb sellest puutumata.
Vabadus on oluline ka Galluses. Jah, see on alguse saanud mõttest rajada katoliiklik kirjastus, mis toetaks inimese otsinguid vaimses plaanis, kuid siin pole kübetki hukkamõistu nende inimeste valikute ja arvamuste osas, kes seda vajalikuks ei pea. Igaühel on õigus oma maailmavaatele. 
Aga kirjastus Gallus pakub võimalust kõigile soovijatele valida eesti keeles lugemiseks vaimulikku kirjandust neile, kes soovivad. Enamasti on need raamatud konfessioonide ülesed, sobides nii katoliiklastele kui ka protestantidele. Heaks näiteks on Jacques Philippe'i raamatud ja kindlasti on seda peagi ilmuv C.S.Lewise teos Neli armastust", kuna nende raamatute teemad on üldkristlikud. Oleme avaldanud mitmeid maailmapilti avardavaid raamatud. Näiteks Fanny de Siversi kogutud teosed või peamiselt luterlike vaimulike elulugudest koosnev sari Meie vaimulikud". Peab rõõmuga tõdema, et ka üks õigeusu vaimulik on selles sarjas esindatud.
Ning muidugi isa Vello Salo. Tema argipäevane müstika on midagi, millest võiks õppida iga inimene. See lihtsalt on nii mõistlik - reaalsusega arvestav ning samas tuletab meelde, et elul on ilmselt mitu suunda ning tasandit: elu võib võtta horisontaalselt, aga igaljuhul mitmekesisem on aeg-ajalt ka üles vaadata. Tema mõistlik kristlus, milles ei olnud midagi peenutsevat ega ebasiirast, on väärt eeskuju igal juhul. Ei ole juhuslik, et Galluse esimene raamat oli isa Vello elulugu. Siinkohal olgu tänatud Indrek Petersoo, kes selle raamatu ideega meie poole pöördus. Tema on ka raamatu toimetaja ja oli suur abiline isa Vellole raamatu kirjutamisel.

Niisiis, kui keegi küsiks, kuidas ma tahaks, et Gallus inimestele paistaks? Siis ma vastaks: "Mõistliku ja mõõdukana." Et need oleks kaks märksõna, mis sobiksid iseloomustama Galluse vaimulikku kirjandust.
MB

Foto: Teet Malsroos

kolmapäev, 25. märts 2020

Imbi Paju ja Aimar Altosaare jutuajamine Postimehes 25. märtsil 2020

Aimar Altosaare sissejuhatus: Imbi Paju on rahvusvaheliselt tuntud Eesti kirjanik ja dokumentalist, kes on oma raamatutes ja dokfilmides meie lähiajalugu tutvustanud üldinimlikult arusaadava ja meeldejäävana. Tema raamat ”Tõrjutud mälestused”, mis oli Soomes aastaid bestseller, ilmub seal uuesti tänapäeva kirjandusklassika sarjas, seda lisaks ka nii e-raamatuna kui ka audioraamatuna. Edaward Lucas on öelnud et ”Tõrjutud mälestused”
valgustab läbi pimedad hooned, et need saaks täidetud päikesevalgusega. Mäluajaloolasena on Imbi eriti põhjalikult ja laiahaardeliselt, ka infosõdade kontekstis, käsitlenud nõukogude režiimi terrori tagajärgi ja jälgi tänapäeval. Vestleme Imbiga aastaid kestnud terrori mõjudest ning sellest, mida teha, et neist päriselet lahti saada.
Aimar: Kuidas tuleks küüditamist, kui suurt kollektiivset traumat käsitleda? Kas sellest rääkida ja järgmistele põlvkondadele selgitada või oleks parem unustada, nagu mõned on soovitanud, justkui segaksid need tulevikku vaatamist?
Imbi: Me peame kõigepealt hoidma silme ees seda kurjuse mustrit, kuidas koos nõukogude okupatsiooniga kaasnev terror ja kurjus end kehtestas. Poliitiliselt sanktsioneeritud kurjusel on sarnane muster perevägivallaga, kooli-ja töökiusuga, see on see sama kurjusepisik, inimeses olev pime pool, mille institutsionaliseerimine hävitab inimlikkuse. Sotsiopaatilised ideoloogid põhjendavad seda tavaliselt mingi vasak- või parempoolse ideoloogiaga. Kurjusel, mis kehtestas end Eesti territooriumil pärast sõda, oli oma käekiri. Olen sellest ajast kirjutanud kaks dokumentaaljutustust ja koostanud Sofi Oksaneniga raamatu pealkirjaga ”Kõige taga oli hirm” ning teinud kaks dokfilmi. Hästi on laabunud koostööd eesti ajaloolastega ning intervjueerisin sadu sellel ajal elanud ja represseeritud inimesi, samuti rääkinud paljude 30.nadil aastatel Eesti hariduse saanutega. Toetun eriti ajaloolase Aigi Rahi-Tammelt aastate jooksul omandatud teadmistele, mida olen kasutanud ka oma peateoses ”Tõrjutud mälestused”, seda nii filmis kui samanimelises raamatus. Mulle on aga väga meeldinud ka see, kui ajaloolased on oma materjalide esitamisel kasutanud minu tehtud dokumentaalfilmi.
Aimar: Nagu teame, alustas Nõukogude võim terroriga kohe, esimestest päevadest, kui oli Eesti okupeerinud nii 1940. kui 1944.aastal. Tavaliselt räägitakse rohkem kaks korda toimunud massiküüditamisest, kuid inimesed kadusid, neid vangistati ja tapeti kogu aeg ning see hullus taandus alles peale Stalini surma.
Imbi: Näiteks 1945-46 arreteeris NKVD 16 000 inimest, keda okupatsioonivõim pidas ohtlikuks. 1949 aastaks, enne suurt küüditamist 25.märtsil, oli vangistatud juba 2000 talupidajat, enamus neist olid naised, sest mehed olid kas vangistatud, metsas võitlemas või surma saanud. Vene NFSV kriminaalkoodeks mis oli Eestis võetud kasutusele juba 1940.a ja oli osa represseerimisvahendist, mille abil hävitati iseseisvuse ajal kujunenud ”meie” mõistet, identiteeti kes me eestlastena oleme. Semiootik Andreas Ventsel on uurinud seda kuidas esimest korda tuli selle kriminaalkoodeksi” kaudu Eesti õigusruumi mõiste ”rahvavaenlane”, sellist sõna varem ei tuntud. Ta on kirjutanud, et kohalik “meie” positsioneeriti nõukogude rahvast madalamale kui venelaste “meie”. Samas muutus ka “nende” kuju: üha enam määratleti võõrast imperialistlike kosmopoliitidena. Ühiskonda edasiviivaks jõuna kujutati siis ette nõukogude inimese kodumaa-armastust, piiritut usku Stalinisse ja vaenlase vihkamist.
Aimar: Inimestevastase vägivalla ja hirmutamise kõrval hävitati tollel ajal kõike, mis võis meenutada iseseisvusaega ning pakkuda sõltumatut vaimutoitu.
Imbi: Ma arvan, et me vajaksime mälestusmärki Eestis hävitatud raamatutele, sarnaselt nagu Ooper Platzil Berliinis. Sellest on teinud põhjaliku uurimuse Piret Lotman ja Aivo Lõhmus, tõdedes et kokku hävitati 26 miljonit teost. Jaan Kross on lisanud, et hävitati veel ka neli miljonit aastakäiku ajakirju. Huvitav on lugeda, kuidas juba 1940 aastal ilmuma hakanud ajakiri ”Nõukogude Kool” õpetas tegema vahet lääne humanismi ja sotsialistliku humanismi vahel. Lääne humanism” olevat ”silmakirjalik”. Maksim Gorkit meelevaldselt tsiteerides väideti, et need ei olegi päris inimesed, kes ei tunne vastutust tõelise ”sotsialistliku humanismi” vaid ”inimese taolised olendid”!
Aimar: Vägivaldsed režiimid dehumaniseerivad osa elanikkonnast, et neid oleks siis kergem, ilma südametunnistusepiinadeta hävitada ja küüditada.
Imbi: Okupatsioon ja terror lõhkus armastusest oma rahva vastu, demoraliseeris, lõhkus austust eelmise põlvkonna teaduslike uurimuste, loomingu ja saavutuste vastu, luues ettekujutuse, et enne nõukogude korda midagi ei olnud. Mängima hakati ”orjamüüdiga.”. Mäletan ise kuidas tulin lapsena koolist ja küsisin vanematelt: kas oli hirmus olla sakslaste ja kapitalistide ori. Siis oligi vanematel palju seletamist!
Aimar: Väidetakse, et inimesed, kes tulid elusalt Venemaa vanglatest ja sunnitöölaagritest tagasi, olid palju tugevamad, kui need, kes Eestisse olid jäänud.
Imbi: minu arvates ei pea võrdlema. Iga terror muudab inimesed sümboolselt soolasammasteks ja on vaja palju armastust, vastastikkust respekti, lugupidamist ja häid tunnustavaid sõnu ka andeks palumist ja andestamist, et terveneda. Aimar, otsisin üles dokumendi, et sinu isa võeti 1950 aastal keskkoolis terve klassi poiste ja meesõpetajaga kinni ja saadeti koolipoisina Gulagi. Ta tuli ikka tagasi hingelt vigastatuna. Jaan Kross rääkis dokumentaalfilmis "Söerikastajad", et eestlased värvati nö nõukogude julgeolekuga koostööd tegema ka asumisel. Ellujäämiseks oli vaja kasvõi üht inimest keda usaldada, selleks sai asumisel tema teine abikaasa, samuti sunnitöölaagri läbinud kuid Eesti vabariigis väga hea hariduse germaani ja inglise filoloogia alal hariduse omandanud nö. teine Helga, samal ajal säilis sõprus esimese Helgaga, ehk teise abikaasaga, kes hiljem tõlkis tema raamatud saksa keelde. Kuulasin hiljuti ERR arhiivist saadet Helga Krossiga, kus ta rääkis ka enda vangilaagriaastatest ja mõtlesin, et milline õnn et ta jäi ellu. Need teosed, see valik ja maitse mida ta suutis nõukogude ajal tõlkida, kasvõi Herman Hesse Klaaspärlimäng, mis sai meile paljudele kultusraamtuks, mõtestada elu.
Aimar: Siiski on meie ajalugu taas muutunud võitlustandriks ka meie oma kodumaal. Näiteks on juba paarkümmend aastat püütud näidata, et president Päts ja Laidoner oleksid nagu ise olnud süüdi, et Eestiokupeeriti N.Liidu poolt.
Imbi: Mul on "Tõrjutud mälestustes" terve peatükk sellest, kuidas kurjategija arvates on ohver ise süüdi. 2018 ilmus eesti keeles Soome infosõjauurija Saara Jantuneni raamat ”Infosõda”, millele kirjutasin järelsõna ”Infosõda kõverpeeglitega maailmas.” Etnoloog Ene Kõresaar on öelnud mulle antud intervjuus, et eluspüsimiseks kasutasid eestlased okupatsiooni ajal president Pätsi idealiseerimist ja see jätkus iseseisvuse taastamise algaastatel. Me vajame ka kriitilist mälu, seal hulgas ka meie riigitegelaste käsitlemisel, aga see ei saa olla meie iseolemist lammutav. Mind on huvitanud psühhiaatria kasutamine president Pätsi vaiksel hävitamisel. Mind on huvitanud kurjuse käekiri ja sõnavara, mis hävitas empaatia. Kasvõi selline juba tavakasutusse tulnud mõiste nagu ”vaikiv ajastu”, mida on hakatud kasutama 30ndate aastate Eesti kohta, mis tõmbab vee peale riigile mida me tahtsime 1991 tagasi. Empaatia on labiilne tunne, sellega peab tegelema pidevalt. Me vajame seda tänases päevas, riigi sotsiaalpoliitikas, isegi halduspoliitikas, mis lammutab, lõhub ja liidab valdu ja kogukondi nägemata seda et inimesed vajavad ka stabiilsust, et elus püsida. Pidev lõhkumine arengu sildi all annab toitu äärmuslusele, sest inimesed ei jaksa lihtsalt, aga kuna nüüd on ju võim meie käes, peame igasse oma otsusesse ja tegevusse lisama ligimesearmastust. Soome infosõja uurija, välisekspert, ajakirjanik ja ajakirjanikud ilma piirideta juht Jarmo Mäkelä ütles mulle kord kuldsed sõnad: kadedus, egoism, nartsissism, nihilism on pinnas psühholoogilisele ja infosõjale. Ärgem siis andkem seda pinnast!
Aimar: Me võime öelda, et minevik elab meis edasi, sõltumata meie tahtest. Kui me aga seda ei teadvusta ega mõista, mis ja miks on meiega ajaloos toimunud, oleme kergesti manipuleeritavad. Venemaa infosõda ilmselgelt vajutabki nendele nuppudele, et me ei võtaks ise enam oma lugu ja väärtusi tõsiselt. Pisendades meie rahva üleelamiste tähtsust ja saavutusi, isegi seades kahtluse alla vanemate põlvkondade kannatused okupatsioonide esimestel aastakümnetel, lõhume oma sisemist sidusust ja identiteeti. Väikerahval ei ole aga selleks palju mänguruumi!
Imbi: Infosõjaga püütakse lammutada ja nõrgestada Euroopat ja meie koosolemist siin. Kultuurifilosoof Andrei Arhangelsky on võtnud üksipulgi lahti nõukogude kurjuse olemuse, toetudes paljudele Lääne humanistlikele filosoofidele, öeldes, et kui Nõukogude propaganda toetus ideoloogiale, siis tänapäeva
Kremli propaganda toetub vihale. See on samas ka viha iseenda vastu, kuna ei ole muid väärtusi, moraali, eetikat ega ligimesearmastust mille alusel tegutseda. See on stalinismi ja KGB pärand. Arhangelsky kasutab venekeelset sõna ”hula”, mis tähendab sügavat laimamist. Ta ütleb, et kuigi tänapäeva propagandist, kremli troll nagu neid nimetatakse, on töötanud paljudes Euroopa ja USA institutsioonides, saanud võimaluse seal õppida ja vabalt liikuda, vihkab ta tegelikult Läänt. Nad usuvad vaid jõudu, ei otsi kompromisse ega pea läbirääkimisi, nad tahavad vaid käratseda ja kasutada enese kehtestamiseks valet ja sõimu. Läänes pole vihkamine hea toon, vaid peab kõiki justkui armastama. Kuid nõukogude taustaga troll pole harjunud kedagi armastama, sest ta hindab vaid maailma kus on temasuguseid. Kõige suuremat viha äratab temas sallivus, sest see eeldab, et kõigil inimestel on inimõigused ja lugupidamine. Ta on solvunud, et tema emotsioonile ei vastata ootuspärselt. Solvunult kasutab igal võimalusel jõudu ja imestab, et vägivald polegi igal pool norm.

laupäev, 15. veebruar 2020

ET SEE ENAM EI KORDUKS ...




Mõned mõtted, mida vestlusring tekitas.
Vestlusringist jäi kõlama mõte, et kõik see, mis on olnud, on olnud nii õudne, et me keegi ei taha, et see uuesti korduks.
Muidugi ei taha, kuid me ei saa ju kindlad olla, et midagi sellist enam ei kordu. Pigem võib kindel olla, et kordub küll ja kordub just praegu kuskil mujal. Vägivald on ravimatu.
Ravimatu aga loodetavasti pole haavad, mida aeg-ajal esile kerkinud kurjus on tekitanud mõnele rahvale. Kui parasjagu selles piirkonnas on rahulikum periood, siis on aeg tegeleda oma haavadega, et oleks vähemasti rahuaja võrra rohkem tervist ja headust.
Kuni järgmise korrani.
See muidugi käi lihtsalt nii, et keegi ütleb: "Saage lõpuks üle!" Niisugune ütlus tekitab pigem pahameelt ja valu kui aitab terveneda.
Selleks on vaja siiski teha tööd. Vaadata üle märkamatult sissejuurdunud keelekasutus. Sellele juhtis tähelepanu Eerik-Niiles Kross. Näiteks oleme harjunud kuulma ütlust: "metsavennad arreteeriti..." ja ei mõtle, mida see tegelikult tähendab. Kui nii öelda, siis tunnistame, et metsavendade tegevus oli illegaalne.
Aga ei olnud ju! Nemad ei teinud midagi illegaalset, vaid nende vastu suunatud käitumine oli kuritegelik. Aluseta anonüümne tegusõna "arreteeriti" viitab, et tunnistame vaikimisi võõrvõimu vägivalla legitiimsust.
Selline keelekasutus muudab tasahilju ka psüühikat niiviisi, et inimene hakkabki vägivalda normaalseks pidama ja ebaõiglust õiglusena nägema.
Hoiduge jämedate väljaütlemiste ja vägivaldsete sõnakasutuse nakkusest, mis kaasaegses Eestis pole harv nähtus.
Muutuda märkamatult kurjaks on uskumatult lihtne. Seda võib läbi ajaloo jälgida ning kurjus võib ikka ja jälle korduda.
Kuid juba ühe inimese võrra vähem kurjust täis maailm on natuke parem maailm.
Ärge olge ükskõiksed olnu ning oleva suhtes ja andke ajaloole inimese nägu.

teisipäev, 14. jaanuar 2020

KÕIK ON HEA!

Üha enam on muret tuntud, et eestikeelseid raamatuid avaldatakse nii palju, et ei jätku lugejaid. Minu isiklik kirjastamiskogemus viie aasta pikkuses töös väikekirjastuses kinnitab seda. Gallusel on ilmunud kolmkümmend kuus raamatut. Keskmiselt on tiraaž 600. 2019. aasta detsembri lõpu seisuga on meil laos müümata iga nimetuse kohta keskmiselt 366 ühikut. Umbes 13 000 üleliigset raamatut, millega ei tea, mida peale hakata. Muidugi on Gallusel ilmunud nende kolmekümne kuue seas mõned raamatud, mille vastu on huvi olnud väga suur ja mõne puhul on olnud tarvidus kordustrükiks. See teadmine on lohutav, kuid ei lahenda valdavat ületootmisprobleemi, mis paistab painavat ka kõige edukamaid kirjastusi.
Krista Kaer tõdeb oma „Sirbi“ artiklis: „Praeguseks on keskmine raamatu tiraaž langenud alla 1000 eksemplari, ilukirjanduse puhul oli see viimati ainult 571,2. Võib julgelt öelda, et tõlgitud väärtilukirjanduse (literary fiction) tiraaž on keskmiselt 4–500 eksemplari.“ („Üha hõredam pilt“, Sirp, 03.05.2019). Mida siis teha ülejäänud 2-300 raamatuga, mida väärtilukirjandust avaldavad kirjastused ei suuda ära müüa? Esimene loogiline mõte on muidugi: vähendada tiraaži! Kui aga sisestada eelarve tabelisse raamatute koguseks 300, siis Excel näitab tulemiks tapvat miinust. Nii ei ole kirjastusel isegi teoreetiliselt võimalik kasvõi nulli oma tegevusega jõuda. Kasumist rääkimata. Igaks juhuks info mõttes: kõik kirjastamiskulud jäävad ju samaks. Olgu raamatuid 600 või 300. Isegi trükikulu ei vähene märkimisväärselt. Raamatu hind suures raamatupoes oleks kaks korda kõrgem kui praegu – 40-50 eurot. Kes ostaks sellise hinnaga pehmekaanelist raamatut?! Isegi 25 euro maksmine paneb lugemishuvilise arvatavasti mõtlema, kas seda on ikka päriselt vaja või saab kuidagi teisiti hakkama. Eriti, kui on teada, et tõenäoliselt elus teist korda seda raamatut enam ei loe ning kuhu pärast, lõppude lõpuks, kõik need kokku ostetud raamatud panna? On küll väärtkirjandus, kuid mitte klassika, mida mitu põlve järjest koolis kohustusliku kirjandusena saab kasutada.
Niisiis tiraaž 300 raamatut või üldse mitte midagi. Aga kuidas?
Enamasti toetab projekti küll Kultuurkapital või mõni teine fond, siis arvestades maha projektijuhtimiskulu, kirjastuse tegevuskulu, autoriõigused, tõlkija ja toimetaja tasu, küljenduse ja kujunduse ning trükihinna, jääb tulemuseks ühe keskmise raamatu puhul ligi 2000 eurot miinust. Ja seda parimal juhul, kui need 300 raamatut õnnestukski ära müüa 25 euroga. Müük tõenäoliselt ei toimu ühe kuu jooksul 4-5 aasta pikkuse perioodi vältel, lõpu poole iga kuu 1 või 2 ja mõnel kuul üldse mitte.
Igal juhul lootus jääb nii kaua kuni raamatuid avaldatakse.
Ja võib-olla ongi vajalik mõningane välja suremine, et plats puhtamaks saaks. Nagu mõned ütlevad, et sõda on vajalik inimmaterjali parandamiseks. Siis need kirjastused, mis ei suuda sobivaid teoseid leida, mida eestlased lugeda tahaks, need siis loobugugi ja jätku kirjastamine.
Gallus ei loobu, sest kõik on tegelikult väga hästi!

kolmapäev, 4. detsember 2019

Räägime Amos Ozi "Juuda" kujundusest

Miks sellel raamatul on nii huvitav ja julge kujundus? Esiteks muidugi, et raamat ise on väga huvitav ja teemad, millega Oz oma romaanis tegeleb, on julged. Nagu pealkirjast järeldada võib mõtiskleb ta reeturluse üle. Ta räägib inetsust ja valulikust armist hinges, mida reetmine, kuid ka reetmises süüdistamine võib jätta. Kui selline asi puudutab väga isiklikult, siis sellest rääkimine nõuab üdini minevat ausust ja täielikku paljastust. Selle raamatu köide ei varja mitte midagi ja Oz on köitvalt avameelne.
Lugege julgelt hoolimata Eesti mõistes eksperimentaalsest kujundusest!