Aimar Altosaare sissejuhatus: Imbi Paju on rahvusvaheliselt tuntud Eesti kirjanik ja dokumentalist, kes on oma raamatutes ja dokfilmides meie lähiajalugu tutvustanud üldinimlikult arusaadava ja meeldejäävana. Tema raamat ”Tõrjutud mälestused”, mis oli Soomes aastaid bestseller, ilmub seal uuesti tänapäeva kirjandusklassika sarjas, seda lisaks ka nii e-raamatuna kui ka audioraamatuna. Edaward Lucas on öelnud et ”Tõrjutud mälestused”
valgustab läbi pimedad hooned, et need saaks täidetud päikesevalgusega. Mäluajaloolasena on Imbi eriti põhjalikult ja laiahaardeliselt, ka infosõdade kontekstis, käsitlenud nõukogude režiimi terrori tagajärgi ja jälgi tänapäeval. Vestleme Imbiga aastaid kestnud terrori mõjudest ning sellest, mida teha, et neist päriselet lahti saada.
valgustab läbi pimedad hooned, et need saaks täidetud päikesevalgusega. Mäluajaloolasena on Imbi eriti põhjalikult ja laiahaardeliselt, ka infosõdade kontekstis, käsitlenud nõukogude režiimi terrori tagajärgi ja jälgi tänapäeval. Vestleme Imbiga aastaid kestnud terrori mõjudest ning sellest, mida teha, et neist päriselet lahti saada.
Aimar: Kuidas tuleks küüditamist, kui suurt kollektiivset traumat käsitleda? Kas sellest rääkida ja järgmistele põlvkondadele selgitada või oleks parem unustada, nagu mõned on soovitanud, justkui segaksid need tulevikku vaatamist?
Imbi: Me peame kõigepealt hoidma silme ees seda kurjuse mustrit, kuidas koos nõukogude okupatsiooniga kaasnev terror ja kurjus end kehtestas. Poliitiliselt sanktsioneeritud kurjusel on sarnane muster perevägivallaga, kooli-ja töökiusuga, see on see sama kurjusepisik, inimeses olev pime pool, mille institutsionaliseerimine hävitab inimlikkuse. Sotsiopaatilised ideoloogid põhjendavad seda tavaliselt mingi vasak- või parempoolse ideoloogiaga. Kurjusel, mis kehtestas end Eesti territooriumil pärast sõda, oli oma käekiri. Olen sellest ajast kirjutanud kaks dokumentaaljutustust ja koostanud Sofi Oksaneniga raamatu pealkirjaga ”Kõige taga oli hirm” ning teinud kaks dokfilmi. Hästi on laabunud koostööd eesti ajaloolastega ning intervjueerisin sadu sellel ajal elanud ja represseeritud inimesi, samuti rääkinud paljude 30.nadil aastatel Eesti hariduse saanutega. Toetun eriti ajaloolase Aigi Rahi-Tammelt aastate jooksul omandatud teadmistele, mida olen kasutanud ka oma peateoses ”Tõrjutud mälestused”, seda nii filmis kui samanimelises raamatus. Mulle on aga väga meeldinud ka see, kui ajaloolased on oma materjalide esitamisel kasutanud minu tehtud dokumentaalfilmi.
Aimar: Nagu teame, alustas Nõukogude võim terroriga kohe, esimestest päevadest, kui oli Eesti okupeerinud nii 1940. kui 1944.aastal. Tavaliselt räägitakse rohkem kaks korda toimunud massiküüditamisest, kuid inimesed kadusid, neid vangistati ja tapeti kogu aeg ning see hullus taandus alles peale Stalini surma.
Imbi: Näiteks 1945-46 arreteeris NKVD 16 000 inimest, keda okupatsioonivõim pidas ohtlikuks. 1949 aastaks, enne suurt küüditamist 25.märtsil, oli vangistatud juba 2000 talupidajat, enamus neist olid naised, sest mehed olid kas vangistatud, metsas võitlemas või surma saanud. Vene NFSV kriminaalkoodeks mis oli Eestis võetud kasutusele juba 1940.a ja oli osa represseerimisvahendist, mille abil hävitati iseseisvuse ajal kujunenud ”meie” mõistet, identiteeti kes me eestlastena oleme. Semiootik Andreas Ventsel on uurinud seda kuidas esimest korda tuli selle kriminaalkoodeksi” kaudu Eesti õigusruumi mõiste ”rahvavaenlane”, sellist sõna varem ei tuntud. Ta on kirjutanud, et kohalik “meie” positsioneeriti nõukogude rahvast madalamale kui venelaste “meie”. Samas muutus ka “nende” kuju: üha enam määratleti võõrast imperialistlike kosmopoliitidena. Ühiskonda edasiviivaks jõuna kujutati siis ette nõukogude inimese kodumaa-armastust, piiritut usku Stalinisse ja vaenlase vihkamist.
Aimar: Inimestevastase vägivalla ja hirmutamise kõrval hävitati tollel ajal kõike, mis võis meenutada iseseisvusaega ning pakkuda sõltumatut vaimutoitu.
Imbi: Ma arvan, et me vajaksime mälestusmärki Eestis hävitatud raamatutele, sarnaselt nagu Ooper Platzil Berliinis. Sellest on teinud põhjaliku uurimuse Piret Lotman ja Aivo Lõhmus, tõdedes et kokku hävitati 26 miljonit teost. Jaan Kross on lisanud, et hävitati veel ka neli miljonit aastakäiku ajakirju. Huvitav on lugeda, kuidas juba 1940 aastal ilmuma hakanud ajakiri ”Nõukogude Kool” õpetas tegema vahet lääne humanismi ja sotsialistliku humanismi vahel. Lääne humanism” olevat ”silmakirjalik”. Maksim Gorkit meelevaldselt tsiteerides väideti, et need ei olegi päris inimesed, kes ei tunne vastutust tõelise ”sotsialistliku humanismi” vaid ”inimese taolised olendid”!
Aimar: Vägivaldsed režiimid dehumaniseerivad osa elanikkonnast, et neid oleks siis kergem, ilma südametunnistusepiinadeta hävitada ja küüditada.
Imbi: Okupatsioon ja terror lõhkus armastusest oma rahva vastu, demoraliseeris, lõhkus austust eelmise põlvkonna teaduslike uurimuste, loomingu ja saavutuste vastu, luues ettekujutuse, et enne nõukogude korda midagi ei olnud. Mängima hakati ”orjamüüdiga.”. Mäletan ise kuidas tulin lapsena koolist ja küsisin vanematelt: kas oli hirmus olla sakslaste ja kapitalistide ori. Siis oligi vanematel palju seletamist!
Aimar: Väidetakse, et inimesed, kes tulid elusalt Venemaa vanglatest ja sunnitöölaagritest tagasi, olid palju tugevamad, kui need, kes Eestisse olid jäänud.
Imbi: minu arvates ei pea võrdlema. Iga terror muudab inimesed sümboolselt soolasammasteks ja on vaja palju armastust, vastastikkust respekti, lugupidamist ja häid tunnustavaid sõnu ka andeks palumist ja andestamist, et terveneda. Aimar, otsisin üles dokumendi, et sinu isa võeti 1950 aastal keskkoolis terve klassi poiste ja meesõpetajaga kinni ja saadeti koolipoisina Gulagi. Ta tuli ikka tagasi hingelt vigastatuna. Jaan Kross rääkis dokumentaalfilmis "Söerikastajad", et eestlased värvati nö nõukogude julgeolekuga koostööd tegema ka asumisel. Ellujäämiseks oli vaja kasvõi üht inimest keda usaldada, selleks sai asumisel tema teine abikaasa, samuti sunnitöölaagri läbinud kuid Eesti vabariigis väga hea hariduse germaani ja inglise filoloogia alal hariduse omandanud nö. teine Helga, samal ajal säilis sõprus esimese Helgaga, ehk teise abikaasaga, kes hiljem tõlkis tema raamatud saksa keelde. Kuulasin hiljuti ERR arhiivist saadet Helga Krossiga, kus ta rääkis ka enda vangilaagriaastatest ja mõtlesin, et milline õnn et ta jäi ellu. Need teosed, see valik ja maitse mida ta suutis nõukogude ajal tõlkida, kasvõi Herman Hesse Klaaspärlimäng, mis sai meile paljudele kultusraamtuks, mõtestada elu.
Aimar: Siiski on meie ajalugu taas muutunud võitlustandriks ka meie oma kodumaal. Näiteks on juba paarkümmend aastat püütud näidata, et president Päts ja Laidoner oleksid nagu ise olnud süüdi, et Eestiokupeeriti N.Liidu poolt.
Imbi: Mul on "Tõrjutud mälestustes" terve peatükk sellest, kuidas kurjategija arvates on ohver ise süüdi. 2018 ilmus eesti keeles Soome infosõjauurija Saara Jantuneni raamat ”Infosõda”, millele kirjutasin järelsõna ”Infosõda kõverpeeglitega maailmas.” Etnoloog Ene Kõresaar on öelnud mulle antud intervjuus, et eluspüsimiseks kasutasid eestlased okupatsiooni ajal president Pätsi idealiseerimist ja see jätkus iseseisvuse taastamise algaastatel. Me vajame ka kriitilist mälu, seal hulgas ka meie riigitegelaste käsitlemisel, aga see ei saa olla meie iseolemist lammutav. Mind on huvitanud psühhiaatria kasutamine president Pätsi vaiksel hävitamisel. Mind on huvitanud kurjuse käekiri ja sõnavara, mis hävitas empaatia. Kasvõi selline juba tavakasutusse tulnud mõiste nagu ”vaikiv ajastu”, mida on hakatud kasutama 30ndate aastate Eesti kohta, mis tõmbab vee peale riigile mida me tahtsime 1991 tagasi. Empaatia on labiilne tunne, sellega peab tegelema pidevalt. Me vajame seda tänases päevas, riigi sotsiaalpoliitikas, isegi halduspoliitikas, mis lammutab, lõhub ja liidab valdu ja kogukondi nägemata seda et inimesed vajavad ka stabiilsust, et elus püsida. Pidev lõhkumine arengu sildi all annab toitu äärmuslusele, sest inimesed ei jaksa lihtsalt, aga kuna nüüd on ju võim meie käes, peame igasse oma otsusesse ja tegevusse lisama ligimesearmastust. Soome infosõja uurija, välisekspert, ajakirjanik ja ajakirjanikud ilma piirideta juht Jarmo Mäkelä ütles mulle kord kuldsed sõnad: kadedus, egoism, nartsissism, nihilism on pinnas psühholoogilisele ja infosõjale. Ärgem siis andkem seda pinnast!
Aimar: Me võime öelda, et minevik elab meis edasi, sõltumata meie tahtest. Kui me aga seda ei teadvusta ega mõista, mis ja miks on meiega ajaloos toimunud, oleme kergesti manipuleeritavad. Venemaa infosõda ilmselgelt vajutabki nendele nuppudele, et me ei võtaks ise enam oma lugu ja väärtusi tõsiselt. Pisendades meie rahva üleelamiste tähtsust ja saavutusi, isegi seades kahtluse alla vanemate põlvkondade kannatused okupatsioonide esimestel aastakümnetel, lõhume oma sisemist sidusust ja identiteeti. Väikerahval ei ole aga selleks palju mänguruumi!
Imbi: Infosõjaga püütakse lammutada ja nõrgestada Euroopat ja meie koosolemist siin. Kultuurifilosoof Andrei Arhangelsky on võtnud üksipulgi lahti nõukogude kurjuse olemuse, toetudes paljudele Lääne humanistlikele filosoofidele, öeldes, et kui Nõukogude propaganda toetus ideoloogiale, siis tänapäeva
Kremli propaganda toetub vihale. See on samas ka viha iseenda vastu, kuna ei ole muid väärtusi, moraali, eetikat ega ligimesearmastust mille alusel tegutseda. See on stalinismi ja KGB pärand. Arhangelsky kasutab venekeelset sõna ”hula”, mis tähendab sügavat laimamist. Ta ütleb, et kuigi tänapäeva propagandist, kremli troll nagu neid nimetatakse, on töötanud paljudes Euroopa ja USA institutsioonides, saanud võimaluse seal õppida ja vabalt liikuda, vihkab ta tegelikult Läänt. Nad usuvad vaid jõudu, ei otsi kompromisse ega pea läbirääkimisi, nad tahavad vaid käratseda ja kasutada enese kehtestamiseks valet ja sõimu. Läänes pole vihkamine hea toon, vaid peab kõiki justkui armastama. Kuid nõukogude taustaga troll pole harjunud kedagi armastama, sest ta hindab vaid maailma kus on temasuguseid. Kõige suuremat viha äratab temas sallivus, sest see eeldab, et kõigil inimestel on inimõigused ja lugupidamine. Ta on solvunud, et tema emotsioonile ei vastata ootuspärselt. Solvunult kasutab igal võimalusel jõudu ja imestab, et vägivald polegi igal pool norm.
Kremli propaganda toetub vihale. See on samas ka viha iseenda vastu, kuna ei ole muid väärtusi, moraali, eetikat ega ligimesearmastust mille alusel tegutseda. See on stalinismi ja KGB pärand. Arhangelsky kasutab venekeelset sõna ”hula”, mis tähendab sügavat laimamist. Ta ütleb, et kuigi tänapäeva propagandist, kremli troll nagu neid nimetatakse, on töötanud paljudes Euroopa ja USA institutsioonides, saanud võimaluse seal õppida ja vabalt liikuda, vihkab ta tegelikult Läänt. Nad usuvad vaid jõudu, ei otsi kompromisse ega pea läbirääkimisi, nad tahavad vaid käratseda ja kasutada enese kehtestamiseks valet ja sõimu. Läänes pole vihkamine hea toon, vaid peab kõiki justkui armastama. Kuid nõukogude taustaga troll pole harjunud kedagi armastama, sest ta hindab vaid maailma kus on temasuguseid. Kõige suuremat viha äratab temas sallivus, sest see eeldab, et kõigil inimestel on inimõigused ja lugupidamine. Ta on solvunud, et tema emotsioonile ei vastata ootuspärselt. Solvunult kasutab igal võimalusel jõudu ja imestab, et vägivald polegi igal pool norm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar