teisipäev, 14. jaanuar 2020

KÕIK ON HEA!

Üha enam on muret tuntud, et eestikeelseid raamatuid avaldatakse nii palju, et ei jätku lugejaid. Minu isiklik kirjastamiskogemus viie aasta pikkuses töös väikekirjastuses kinnitab seda. Gallusel on ilmunud kolmkümmend kuus raamatut. Keskmiselt on tiraaž 600. 2019. aasta detsembri lõpu seisuga on meil laos müümata iga nimetuse kohta keskmiselt 366 ühikut. Umbes 13 000 üleliigset raamatut, millega ei tea, mida peale hakata. Muidugi on Gallusel ilmunud nende kolmekümne kuue seas mõned raamatud, mille vastu on huvi olnud väga suur ja mõne puhul on olnud tarvidus kordustrükiks. See teadmine on lohutav, kuid ei lahenda valdavat ületootmisprobleemi, mis paistab painavat ka kõige edukamaid kirjastusi.
Krista Kaer tõdeb oma „Sirbi“ artiklis: „Praeguseks on keskmine raamatu tiraaž langenud alla 1000 eksemplari, ilukirjanduse puhul oli see viimati ainult 571,2. Võib julgelt öelda, et tõlgitud väärtilukirjanduse (literary fiction) tiraaž on keskmiselt 4–500 eksemplari.“ („Üha hõredam pilt“, Sirp, 03.05.2019). Mida siis teha ülejäänud 2-300 raamatuga, mida väärtilukirjandust avaldavad kirjastused ei suuda ära müüa? Esimene loogiline mõte on muidugi: vähendada tiraaži! Kui aga sisestada eelarve tabelisse raamatute koguseks 300, siis Excel näitab tulemiks tapvat miinust. Nii ei ole kirjastusel isegi teoreetiliselt võimalik kasvõi nulli oma tegevusega jõuda. Kasumist rääkimata. Igaks juhuks info mõttes: kõik kirjastamiskulud jäävad ju samaks. Olgu raamatuid 600 või 300. Isegi trükikulu ei vähene märkimisväärselt. Raamatu hind suures raamatupoes oleks kaks korda kõrgem kui praegu – 40-50 eurot. Kes ostaks sellise hinnaga pehmekaanelist raamatut?! Isegi 25 euro maksmine paneb lugemishuvilise arvatavasti mõtlema, kas seda on ikka päriselt vaja või saab kuidagi teisiti hakkama. Eriti, kui on teada, et tõenäoliselt elus teist korda seda raamatut enam ei loe ning kuhu pärast, lõppude lõpuks, kõik need kokku ostetud raamatud panna? On küll väärtkirjandus, kuid mitte klassika, mida mitu põlve järjest koolis kohustusliku kirjandusena saab kasutada.
Niisiis tiraaž 300 raamatut või üldse mitte midagi. Aga kuidas?
Enamasti toetab projekti küll Kultuurkapital või mõni teine fond, siis arvestades maha projektijuhtimiskulu, kirjastuse tegevuskulu, autoriõigused, tõlkija ja toimetaja tasu, küljenduse ja kujunduse ning trükihinna, jääb tulemuseks ühe keskmise raamatu puhul ligi 2000 eurot miinust. Ja seda parimal juhul, kui need 300 raamatut õnnestukski ära müüa 25 euroga. Müük tõenäoliselt ei toimu ühe kuu jooksul 4-5 aasta pikkuse perioodi vältel, lõpu poole iga kuu 1 või 2 ja mõnel kuul üldse mitte.
Igal juhul lootus jääb nii kaua kuni raamatuid avaldatakse.
Ja võib-olla ongi vajalik mõningane välja suremine, et plats puhtamaks saaks. Nagu mõned ütlevad, et sõda on vajalik inimmaterjali parandamiseks. Siis need kirjastused, mis ei suuda sobivaid teoseid leida, mida eestlased lugeda tahaks, need siis loobugugi ja jätku kirjastamine.
Gallus ei loobu, sest kõik on tegelikult väga hästi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar