ET SEE ENAM EI KORDUKS ...

Mõned mõtted, mida vestlusring tekitas.

Vestlusringist jäi kõlama mõte, et kõik see, mis on olnud, on olnud nii õudne, et me keegi ei taha, et see uuesti korduks.

Muidugi ei taha, kuid me ei saa ju kindlad olla, et midagi sellist enam ei kordu. Pigem võib kindel olla, et kordub küll ja kordub just praegu kuskil mujal. Vägivald on ravimatu.

Ravimatu aga loodetavasti pole haavad, mida aeg-ajal esile kerkinud kurjus on tekitanud mõnele rahvale. Kui parasjagu selles piirkonnas on rahulikum periood, siis on aeg tegeleda oma haavadega, et oleks vähemasti rahuaja võrra rohkem tervist ja headust.

Kuni järgmise korrani.

See muidugi käi lihtsalt nii, et keegi ütleb: "Saage lõpuks üle!" Niisugune ütlus tekitab pigem pahameelt ja valu kui aitab terveneda.

Selleks on vaja siiski teha tööd. Vaadata üle märkamatult sissejuurdunud keelekasutus. Sellele juhtis tähelepanu Eerik-Niiles Kross. Näiteks oleme harjunud kuulma ütlust: "metsavennad arreteeriti..." ja ei mõtle, mida see tegelikult tähendab. Kui nii öelda, siis tunnistame, et metsavendade tegevus oli illegaalne.

Aga ei olnud ju! Nemad ei teinud midagi illegaalset, vaid nende vastu suunatud käitumine oli kuritegelik. Aluseta anonüümne tegusõna "arreteeriti" viitab, et tunnistame vaikimisi võõrvõimu vägivalla legitiimsust.

Selline keelekasutus muudab tasahilju ka psüühikat niiviisi, et inimene hakkabki vägivalda normaalseks pidama ja ebaõiglust õiglusena nägema.

Hoiduge jämedate väljaütlemiste ja vägivaldsete sõnakasutuse nakkusest, mis kaasaegses Eestis pole harv nähtus.
Muutuda märkamatult kurjaks on uskumatult lihtne. Seda võib läbi ajaloo jälgida ning kurjus võib ikka ja jälle korduda.
Kuid juba ühe inimese võrra vähem kurjust täis maailm on natuke parem maailm.
Ärge olge ükskõiksed olnu ning oleva suhtes ja andke ajaloole inimese nägu.

KÕIK ON HEA!

Üha enam on muret tuntud, et eestikeelseid raamatuid avaldatakse nii palju, et ei jätku lugejaid. Minu isiklik kirjastamiskogemus viie aasta pikkuses töös väikekirjastuses kinnitab seda. Gallusel on ilmunud kolmkümmend kuus raamatut. Keskmiselt on tiraaž 600. 2019. aasta detsembri lõpu seisuga on meil laos müümata iga nimetuse kohta keskmiselt 366 ühikut. Umbes 13 000 üleliigset raamatut, millega ei tea, mida peale hakata. Muidugi on Gallusel ilmunud nende kolmekümne kuue seas mõned raamatud, mille vastu on huvi olnud väga suur ja mõne puhul on olnud tarvidus kordustrükiks. See teadmine on lohutav, kuid ei lahenda valdavat ületootmisprobleemi, mis paistab painavat ka kõige edukamaid kirjastusi.

Krista Kaer tõdeb oma „Sirbi“ artiklis: „Praeguseks on keskmine raamatu tiraaž langenud alla 1000 eksemplari, ilukirjanduse puhul oli see viimati ainult 571,2. Võib julgelt öelda, et tõlgitud väärtilukirjanduse (literary fiction) tiraaž on keskmiselt 4–500 eksemplari.“ („Üha hõredam pilt“, Sirp, 03.05.2019). Mida siis teha ülejäänud 2-300 raamatuga, mida väärtilukirjandust avaldavad kirjastused ei suuda ära müüa? Esimene loogiline mõte on muidugi: vähendada tiraaži! Kui aga sisestada eelarve tabelisse raamatute koguseks 300, siis Excel näitab tulemiks tapvat miinust. Nii ei ole kirjastusel isegi teoreetiliselt võimalik kasvõi nulli oma tegevusega jõuda. Kasumist rääkimata. Igaks juhuks info mõttes: kõik kirjastamiskulud jäävad ju samaks. Olgu raamatuid 600 või 300. Isegi trükikulu ei vähene märkimisväärselt. Raamatu hind suures raamatupoes oleks kaks korda kõrgem kui praegu – 40-50 eurot. Kes ostaks sellise hinnaga pehmekaanelist raamatut?! Isegi 25 euro maksmine paneb lugemishuvilise arvatavasti mõtlema, kas seda on ikka päriselt vaja või saab kuidagi teisiti hakkama. Eriti, kui on teada, et tõenäoliselt elus teist korda seda raamatut enam ei loe ning kuhu pärast, lõppude lõpuks, kõik need kokku ostetud raamatud panna? On küll väärtkirjandus, kuid mitte klassika, mida mitu põlve järjest koolis kohustusliku kirjandusena saab kasutada.

Niisiis tiraaž 300 raamatut või üldse mitte midagi. Aga kuidas?

Enamasti toetab projekti küll Kultuurkapital või mõni teine fond, siis arvestades maha projektijuhtimiskulu, kirjastuse tegevuskulu, autoriõigused, tõlkija ja toimetaja tasu, küljenduse ja kujunduse ning trükihinna, jääb tulemuseks ühe keskmise raamatu puhul ligi 2000 eurot miinust. Ja seda parimal juhul, kui need 300 raamatut õnnestukski ära müüa 25 euroga. Müük tõenäoliselt ei toimu ühe kuu jooksul 4-5 aasta pikkuse perioodi vältel, lõpu poole iga kuu 1 või 2 ja mõnel kuul üldse mitte.

Igal juhul lootus jääb nii kaua kuni raamatuid avaldatakse.

Ja võib-olla ongi vajalik mõningane välja suremine, et plats puhtamaks saaks. Nagu mõned ütlevad, et sõda on vajalik inimmaterjali parandamiseks. Siis need kirjastused, mis ei suuda sobivaid teoseid leida, mida eestlased lugeda tahaks, need siis loobugugi ja jätku kirjastamine.

Gallus ei loobu, sest kõik on tegelikult väga hästi!

Südamlikud tervitused saabuvate jõulupühade puhul ja õnnelikku uut aastat!

Räägime Amos Ozi "Juuda" kujundusest

Miks sellel raamatul on nii huvitav ja julge kujundus? Esiteks muidugi, et raamat ise on väga huvitav ja teemad, millega Oz oma romaanis tegeleb, on julged. Nagu pealkirjast järeldada võib mõtiskleb ta reeturluse üle. Ta räägib inetsust ja valulikust armist hinges, mida reetmine, kuid ka reetmises süüdistamine võib jätta. Kui selline asi puudutab väga isiklikult, siis sellest rääkimine nõuab üdini minevat ausust ja täielikku paljastust. Selle raamatu köide ei varja mitte midagi ja Oz on köitvalt avameelne.
Lugege julgelt hoolimata Eesti mõistes eksperimentaalsest kujundusest!

"Aeg Jumalale"

Rooma-Katoliku Eesti Apostelliku Administratuuri veebis kirjutati Prantsuse teoloogi Jacques Philippe'i teosest "Aeg Jumalale":

"Üks aluspõhimõte, mis hoiab ülal kristlase kaemuselu, on kohtumine Jumalaga Jeesuse Kristuse inimiseksolemises. Me palvetame, et astuda ühendusse Jumalaga, kuid Jumalat pole keegi kunagi näinud ega kohanud. Mis on siis see tee, see vahend, mis meile antakse Jumala leidmiseks? Ainus Vahendaja, Jeesus Kristus, tõeline Jumal ja tõeline inimene. Inimeseks saanud Jumal Poja Jeesuse inimeseksolemine on kindlaim ja kõige kergemini kättesaadav Jumalaga kohtumise koht. Nagu püha Paulus ütleb: “Sest temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (Kl 2:9) Jeesuse inimeseksolemine on alussakrament, mille kaudu jumalus teeb ennast inimestele kättesaadavaks."

Vaata täpsemalt: http://www.katoliku.ee/index.php/et/esyndmused/etunnistused/1878-aeg-jumalale

Jacques Philippe'i raamatuid on tõlgitud 24 keelde ning neid on müüdud üle miljoni eksemplari. Temast on saanud kristliku ja katoliikliku vaimsuse modernne klassik ning tema palveõpik “Aeg Jumalale” sobib suurepäraselt lugemiseks kõikide konfessioonide kristlastele.

Vaata raamatu kohta lähemalt: Aeg Jumalale

"Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" Pereraadios

Pereraadio saates "Raamatutund" kõnelesid 14.detsembril Margit Prantsus ja Arne Hiob viimatimainitu koostatud Fanny de Siversi kogumikust "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I". Juttu tuleb nii sellest, kuidas oli taolist mahukat teost koostada kui ka sellest, kes oli üheks säravaimaks Eesti naismõtlejaks peetud Fanny de Sivers. Kogumik on esimene köide kolmeosalisena kavandatud Fanny de Siversi kogutud teostest ja see koondab kirjutisi sellistel teemadel nagu kristlik Euroopa, eesti vaimulaad, Maarja seotus kodumaa kui Maarjamaaga, Piibel, jumalaküsimus, jõulud ja palju muud! Lisaks artiklitele sisaldab kogteosumik Fanny de Siversiga tehtud intervjuusid, mis avavad tema põnevat isikut ja elukäiku, mis viis ta Teise Maailmasõja aegu Eestist kaugele.

Kuula ka: Pereraadio

Vaata raamatu kohta lähemalt: Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I

Raamatuesitlus: Fanny de Siversi "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I"

30. novembril kell 19:00 esitleti Jaani kirikus Fanny de Siversi kogumikku "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" Fanny de Siversi erakordsest eluteest ning rikkalikust kirjatööst kõnelesid raamatu koostaja Arne Hiob, ajakirjanik ja poliitik Valve Raudnask, piiskop Philippe Jourdan, diplomaat ning kunstiajaloolane- ja kriitik Harry Liivrand. Muusikalist hingekosutust pakkusid Vox Clamantise lauljad.

"Eesti Vabariigi taastuleku aegu ilmus meie avalikku mõtteruumi uus salapärane nimi – Fanny de Sivers (1920‒2011). Pärnus sündinud keeleteadlane, etnoloog, filosoof, esseist ja tantsija jõudis enne Teise maailmasõja puhkemist õppida Tartu Ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu, ent abikaasa Hans Georg von Siversi päritolu tõttu olid nad sunnitud 1941. aastal Eestist lahkuma. Fanny de Sivers jätkas akadeemilisi õpinguid erinevates Euroopa ülikoolides, kuid unistas hoopis elukutselise balleriini karjäärist. Kuigi ta sooritas ka Breslau balletikoolis riikliku eksami, oli ta terviseprobleemide tõttu siiski sunnitud sellest teest loobuma. Tema koduks sai Pariis, kus ta elas 60 aastat. Aukartustäratavalt mitmekülgse autorina hakkas ta taasiseseisvumise järel avaldama Eesti ajakirjanduses artikleid väga erinevatel teemadel. " Vaata ka: Fanny de Sivers

Rohkem pilte on võimalik leida siit: Fanny de Siversi "Kogu mu elu on advendiaeg. Kogutud teosed I" esitlus (Fotograaf: Indrek Petersoo)